Taimelava-nimeline suhtluskanal



Eessõna

Jättes nii mõndagi praegu välja-ütlemata, väidan, et edasi-viiva suhtluse eelduseks on võime jätta lavale ka artistid, esinejad, kelle jutt on ebameeldiv. Illustratsiooniks sobib Rootsi ja Eesti arvamusfestivalide võrdlus, kus Rootsis suudeti välja kannatada (arhiivkoopia:22min,20s) isegi avalikult natsiparteina esinev seltskond ning Eestis visati (arhiivkoopia) "sobimatu arvamusega" inimene festivali korraldajate poolt festivali territooriumilt välja. Praeguse teksti kirjutamise hetkel ma ei tea, kes see väljavisatu oli, kuid teiseks illustratsiooniks sobib ehk lauljate ja näitlejate poliitilise maiguga selekteerimine. Kahtlustan, et vaikiva ajastu tekkimine näib eesti kultuuri korral olevat sama loomupärane sotsiaalne protsess nagu pidev sõda araabiamaade piirkonnas. Küsimus ei ole siin vaid Delfi eelnõus, allika-"kaitse"-seaduses ja selles, et kõik telefonikõned vähemalt 1 nädalaks salvestatakse, vaid ka väiksemates, privaatsemates, 100% eesti keelt emakeelena kõnelevatest inimestest koosnevates, gruppides aset leidvates sotsiaalsetes protsessides.

Ühest küljest võib ju naerda, et stalinistlik "eksinute" maha-laskmine garanteerib, et stalinistlikus grupeeringus hävitatakse elukogemus, sest "eksinute" maha-laskmisel, vähem-drastilisel juhtumil grupist välja viskamisel, lähevad grupi oskus-baasist kaotsi "eksimise" käigus tekkinud oskused. Teisest küljest saab öelda, et hai-kalad on kasulik osa loodusest täpselt seni, kuni nad on minust ja mulle olulistest ressurssidest ohutus kauguses, labori-materjalina, raamatukogu eksponaadina, arhiivi arhivaarina. Tõenäoliselt oleks mõnest, aastaks 2014 välja surnud, inimesi magustoiduks söövast, dionsaurusestki mõne seadme konstrueerimisel inspiratsiooni, mõne ravimi arendamiseks abimaterjali. Teisisõnu öeldes, looduse mitmekesisusest on kasu seni, kuni see "mitmekesisus" on kasu saaja suhtes sobivas asukohas. Kui üritada antud mõttekäiku arvamuste mitmekesisusele laiendada, siis näib olevat sama olukord: arvamuse kasulikkuse määrab minu suhtes ära arvamuse asukoht üksikisiku peas ning minu ja tolle isiku vaheline sõltuvus, mis võib väljenduda ka selles, et just too inimene müüb minule kättesaadava hinnaga minule kättesaadavas piirkonnas midagi minule väga hädapärast. Näiteks arvamus, et minust tuleks koerale hakk-liha valmistada, on mulle märksa ohutum ja kasulikum vormis, kus seda vaadeldakse hüpoteetilise mõttekäiguna, simulatsioonina, kui olukorras, kus inimesed on tõsimeeli veendunud, et neile tekib minu hakklihaks muutmisest nii rahaliselt kui mitte-rahaliselt vaid kasu.

Eelmises lõigus käsitletud mõttekäigu klassikaliseks illustratsiooniks sobib ka tuli, tuuma-tuli kaasa arvatud. Tuli on äärmiselt kasulik nähtus, eriti talvel, kuniks see on kuskil ahjus või laeva diiselmootori silindris, kuid väljend "tule-kahju" oli inimkonnale teada juba enne auru-mootori leiutamist. Tulega tuleb osata ringi käia. Tule-kahjude vältimiseks tuleb lapsi ÕPETADA tikkudega nii mängima, et tule-kahjusid ei teki ning lapsed kogemata end ei vigasta. (Arvan, et on hea, kui nad siiski oskavad teisi enese-kaitse-eesmärgil tahtlikult vigastada.) Sama lugu arvamustega, millest osa on tule analoogiks. Mõned arvamused võivad isegi tulekahjule sarnaselt levida, peast pähe. Ka arvamustega tuleb osata ringi käia ning võibolla liiga väheste oskustega lastele ei tasuks "tikke kätte anda", intellektuaalset võimekkust eeldavaid arvamusi mõtlemiseks avaldada. Minu isiklik seisukoht on, et täiskasvanud inimesi ei ole korrektne kohelda kui lapsi ning päris kindlasti ei soovi ma, et minu suhtes mõni "ekspert-komitee" "vanemlikult" välja selekteerib, milliste arvamustega ma võin žongleerida ning millistega mitte.



Mõtteid võimalikest lahendustest

Mõningase jämeda lihtsustusega saab lajatada, et igal ajastul on mingid teemad avalikus arutelus tabu, mille peale agressiivsemad inimesed teistele füüsiliselt kallale lähevad. Mõnikord vormistatakse vastav füüsiline kallaletung mõne "seaduse"("Law is an opinion with a gun.") näol, 2014. aasta Eestis näiteks Delfi eelnõ kujul. Mõnikord virutab keegi kuskil baaris teisele niisama rusikaga, mille peale Politsei tegeleb ise represseerimise asemel hoopis agressori kaklusest eemale tarimisega. Teisisõnu öeldes, avalik arutelu suvalisel teemal on põhimõtteliselt võimatu kasvõi põhjusel, et koomas olijad või üksinda vangikongis istujad pole just kuigivõrd võimelised debatti pidama, kui ehk välja arvata debati pidamine meelte-segaduses või seintega debateerimine. Järelikult mingi osa vestlusi saab toimuda vaid vestluse-spetsiifilises, väikeses, grupis ning need grupid peavd olema üksteisest privaatsuse osas isoleeritud. Sisuliselt tuleb mängu Edward Snowden'i ajastule kohane kommunikatsiooni-privaatsuse teema.

Lahendusena pakun välja varianti, kus üksiku foorumi-lõime analoogiks on Bitmessage postiloend. Iga lõime jaoks tuleb luua eraldi postiloend. Lõime looja avalikustab lõime Bitmessage-aadressi vaid neile, keda ta soovib antud lõimes osalejatena näha, mõistes, et ühegi postiloendi korral pole garantiid, et mõni postiloendi osaleja ei avalikusta postiloendi sisu postiloendisse mitte-kutsutud osapooltele. Postiloendi Bitmessage-aadressi "lekkides" saavad kolmandad osapooled antud postiloendi liiklusest küll koopiaid, kuid neid nad saaks "lekitaja" olemasolul nii kui nii.

Tsentraalse osalejate registreerimisega foorumitel on detsentraliseeritud registreerimisega foorumite/postiloendite ees eelis, et tsentraalse tsensuuri abil on võimalik piirata rämpsposti. Sama mehhanism, mis detsentraliseeritud registreeringuga postiloendis garanteerib tsentraalse tsensuuri puudumise, võimaldab end "omavoliliselt" postiloendi liikmeteks registreerivatel ründajail postiloend rämpspostiga üle uputada, muutes postiloendi sisuliselt kasutuskõlbmatuks. Ühe vastumeetmena, teoorias, võiks olla kunstlikult tsentraalse tsensuuri tekitamine, viisil, et osapool F_1 registreerib end postiloendi P_1 liikmeks ning siis saadab oma enda arvutis toimiva filtri läbinud postitused edasi postiloenditesse P_2a, P_2b, P_2c, kus P_2a, P_2b ning P_2c aadressid on teada vaid osapoolele F_1 ja sinna kuuluvatele, paariliikmeliste, gruppide liikmetele. Grupi suurus võib olla ka 1. Kui P_2a liikmed ei tea P_2b aadressi, siis ei saa nad P_2b aadressi ründajaile lekitada ning P_2a liikmeskonda kuuluva "reeturi" olemasolul uputatakse rämpspostiga üle vaid postiloend P_2a.

Tsentraalse, filtri põhise, lahenduse tarvilik, kuid mitte piisav, tingimus on, et põhimõtteliselt leidub võimalus luua filter, mis eristab rämpsposti tava-postist. Kirja sisu analüüsiv filtreerimine on põhimõtteliselt ebatöökindel, sest sõnade tähendus, näiteks fraasis, "Ma armastan Sind", sõltub kontekstist. Kontekst sõltub omakorda suhtlejate omavahelise kommunikatsiooni aegreast. Rämpsposti välja filtreerival filtril pole andmeid selle kohta, mida inimesed oma-vahel kuskil kohvikus rääkisid. Eba-täiusliku rämpsposti-filtri korral võivad ründajad rämpsposti koostada varem rämpsposti-filtrit läbinud andmetest, uputades postiloendi üle "korrektsete" andmete väikeste variatsioonidega. Teisisõnu öeldes, tõenäoliselt peab töökindel filter arvesse võtma analüüsitavate andmete looja identiteeti. Sõnumi koostajate identiteetide "liigne" arvestamine viib olukorrani, kus inimesed kuulevad vaid endale meeldivate või enda-sarnaste inimeste mõtteid, aktualiseerides fraasid "Echo Chamber", Filter Bubble (Seksuaalse alatooniga fraasid jätsin loetelust välja.)



Konkreetne ettepanek

Pakun välja mudeli, mis langes minevikus "organite" repressiooni ohvriks ning mis seisneb selles, et ma publitseerin siin lehel aeg-ajalt mõne enda loodud ajutise postiloendi aadressi, kuhu inimesed on teretulnud postitama sõnumeid, mis sisaldavad järgnevalt kirjeldatud osi:

Seekordne Bitmessage-aadress


BM-2cWr2p1fav4W2kQ2WSDxiftgrdN8qn3E2i



Kuna Bitmessage kui P2P-rakendus tarbib käivitatult praktiliselt iga sekund internetiühendust, siis läpakaga üle mobiiltelefoni internetis olles on kasulik Bitmessage rakendus pärast posti lugemist sulgeda, sest vastupidisel juhul võib, sõltuvalt mobiiltelefoni laadimisjuhtme ühendatusest, mobiiltelefoni aku suhteliselt kiiresti tühjaks saada. Windows'i kasutajatel tasub Bitmessage'i rakenduse sulgemisel kontrollida ekraani "parem-poolset alumist nurka", veendumaks, et Bitmessage rakendus tõesti suleti, mitte ei jäetud taustale tööle. Windows'i ja MacOS'i kasutajatele Bitmessage privaatse kommunikatsiooni võimalust ei paku. IT-inimestele suunatud, kuid populaarteaduslikus stiilis, selgitus asub uus.minut.ee artiklis.



Lugemise eest tänades,

Martin Vahi ____ :-)