Eesti klassisüsteem 2019. aastal

No Comments




Parteiladvikut palkava suurärimehe näiteks sobib EKRE suur-rahastajast Margus Linnamäe või siis Stagnatsioonierakonna (endise nimetusega Reformierakond) suurrahastaja "perekond Rosimannus". Oletatavasti on nende inimeste jaoks partei lihtsalt üks firma mitmest, mis valituks osutudes parteidele Toompealt laekuva raha abil end ise üleval peab ja Toompea sotsiaalnõuete partei suurtoetajale soodsamaks muutmise kaudu ka partei suur-rahastajale rahalist kasu toob. Näiteks Linnamäele kuulub 2019. aasta seisuga arvestatav osa ravimi-hulgimüügi-firmast nimega Magnum ning apteegireform ilmselgelt vähendab Magnum'i tulusid. 2019. aasta sügisel, mil EKRE on Toompea valitsuses, tõmmataksegi apteegireformile natuke pidurit, seda lahjendatakse.

Pensionärid on ülikoolide teadustöörühmadest siin hierarhias kõrgemal põhjusel, et eesti kultuuriruumis saab pensionäre küll näljutada ja tüsistuste tekkimiseni ravijärjekorda jätta, kuid päris ilma pensionita neid neid propagandistlikel põhjustel jätta ei saa. Ülikoolide teadustöögruppidega aga saab teha nii, et teadusrahastus tervikuna hoitakse propagandistlikult ilusal tasemel, aga parteiladvikule sobimatud teadustöögrupid saab grandirahadest täitsa ilma jätta, makstes sedasi "üle jääva" raha parteiladvikule sobivamatele teadustöögruppidele. Ka on võimalik täiesti rahata jätta parteide soosikuid mittesisaldavad, ainult Toompea röövsaagist sissetulekut saavad, "mittetulundusühingud".

Vabakutselised on vertikaalis põhjusel, et nende korral on olukord väga varieeruv. Vabakutselisel ei pruugi korraga palju kliente olla. Vabakutselised saavad teenida vaid siis, kui nende klientidel raha on. Näiteks, kui vabakutseline tarkvaraarendaja teenindab mõnda ülikooli teadustöörühma, siis selle teadustöörühma rahatuks jäädes kaotab ka vabakutseline antud kliendi. Samas on vabakutselisel tarkvaraarendajal võimalus võtta omale uus klient, kelle sissetuleku-allikaks ei ole supermaffia makstav grandiraha, mistõttu võib vabakutselist tarkvaraarendajat vaadelda väikeäri omanikuga võrdväärsena. Põhjus, miks vabakutselisi võib vaadelda ka ühiskonna põhjakihti kuuluvana, näiteks laste ja koduloomadega võrdsena, seisneb selles, et vabakutselised on enam-vähem definitsiooni kohaselt RAHVA-VAENLASED, sõltumata supermaffia poliitilistest eelistustest, sest vabakutselised on need vastikud tegelased, kes ei ole 8.00-17.00 klassikalise tööga hõivatud ja algatusvõimeliste ning iseseisvalt tegutsevate inimestena tunnevad huvi igasugu oma elukeskkonda puudutavate probleemide vastu, olles seeläbi juba oma fundamentaalselt olemuselt dissidendid ehk režiimi häiriv seltskond. Vabakutseliste "probleem" on ka see, et nad teenivad kogu oma raha OMA ENDA TÖÖGA, ilma, et seda kuskilt investeeringu-dividendidest või bossiga lehmakaupkemisest saaks, ja seetõttu on neil ka küsimus, et mida nad supermaffia katuseraha, maksuraha, eest vastu saavad, kerge tulema, eriti kui supermaffia mingit pidi tegusale ja töökale inimesele takistuseks saab, tegevust piirab.

Palgalisi "erasektori" korporatiiv-direktoreid, kes enda äri ei pea, aga heapalgalise ametnikuna hoolitsevad selle eest, et ülejäänud töötajate palk oleks nii madal kui JOKK-skeemid ja töötajate vähene enda huvide eest seismine veel vähegi võimaldavad, võib võrrelda oma-aegsete mõisa-kubjastega. Mõisa-kubjas ei ole ise mõisnik, mõisniku analoogiks oleks selliste palkadega tavatöötajatega firma omanik, aga tegu on kõrge, üldiselt hästi-tasustatud, palgatöölisega. See, et täiskohaga palgatöötajad ei peaks mõtlema, kuidas ots-otsaga, palgapäevast palgapäevani, tagasihoidlikult elades kokku tulla ajal, mil nende tööst teenib firma väga hästi, ei tekita neis direktorites ega ka nende poolt palgatud personaliosakonna-töötajates mingitki häbi-tunnet. Mõisa-kupjal kah häbitunnet ei olnud. Minu meelest peaks sellise firma direktor, mille töötajad töö nautimise asemel streike korraldavad, tõsiselt häbi tundma. Sama lugu firmadega, kus voolavus väga suur on: tegu on VÄÄRITU firmaga, mille direktor saab olla vaid VÄÄRITU inimene, sest vastupidisel juhul annaks see direktor ise kähku lahkumisavalduse sisse. Mis puutub argumenti, et äkki on suure voolavusega firmas hoopis töötajad mingid loodrid ja viletsate tööoskustega ning firma juhtkond pingutab, et sellistele inimestele mingigi šanss anda, siis see argument ei kehti, sest üks korralik firma loodreid üldse ei palkagi. Loodritega tegelgu "tööharjutusi" korraldav mittetulundusühing, sotsiaalprojekt, mitte päris firma.

Klassikalisest palgatööst rääkides, 2019_12_09 seisuga on minu meelest õiglane palk firmas selline, kus mitmetuhandese netopalga korral töötajate palk varieerub maksimaalselt 100€ piires ehk maksimaalselt 5% piires ja variatsioon on sümboolne, mitte sisuline. Elukogenud tipp-insener ja algaja lihttööline peaks enam-vähem sama suurt, KORRALIKKU, palka saama põhjusel, et inimelutunnid peaks ikkagi võrdsed olema, mitte nii, et ühe inimese elu on odavam kui teise inimese elu. Korraliku, tööka, inimese motivatsioon end harida, õppimisele aega kulutada, peaks väärikal juhul tulenema soovist teatud tüüpi tööd teha, mitte soovist tavalisel palgatööl oma kolleegist suuremat palka saada. Ma ei ütle, et kõik inimesed peaks lihtsalt niisama võrdselt "sissetulekut" saama, aga ma arvan, et kui kollektiivselt midagi tehakse, siis sobiva, sõbraliku, töökeskkonna jaoks on hädavajalik, et ka kollektiivse töö käigus loodavad hüved jaotuvad kollektiivi liikmete vahel võrdselt. Kes looderdab, vähem panustab, niiöelda teiste seljas ratsutab, see tuleb vallandada. Sealt ka motiiv mitte osutuda selleks koormaks, kes vähese töösse panustamisega või oskamatusest tulenevalt oma tööd viletsalt tehes kolleegidele alla jääb. Minu meelest oleks täiesti aus lahendus see, et kuna firma omanik peab ka töövahenditesse investeerima, siis firma omanikule jääb 70% marginaalist ja 30% firma müügi marginaalist tuleks kindlalt antud võrdsustingimustega palgafondi suunata. Kui firmal läheb halvasti, siis tuleb nii kui nii töötajaid lahti lasta, "koondada", mistõttu võib siis palkade liiga väikeseks muutumise korral kohe inimesi lahti lasta, et sama palgafond jaotuks vähemate inimeste vahel. Töölepingusse võib panna punkti, et töö olemasolu sõltub firma müügitulemustest ning on olemas miinimum-palk, millest palgafondi vastava murdosa alla poole langemise korral, arvestades võrdsustingimusi, lastakse inimene lahti kas viisil, et ta on nõus ise lahkuma või juhusliku valiku tagajärjel. Loterii kaudu lahti laskmine peaks eliminieerima töökoha alles hoidmisega seonduva võimuvõitluse, säilitades sedasi vähemalt töötajate endi vahelised suhted sobivana. Loodrite lahtilaskmise korral aga on konflikt nii ehk naa olemas ja lahtilaskmine peaks käima salajase hääletuse kaudu, kus lahtilaskmiseks piisab 30% lahtilaskmist pooldavast häältesaagist, hääletamine on kohustuslik kõigile töötajatele, välja arvatud ettevõtte juhtkonna liikmed, kel on KEELATUD antu hääletusel osaleda. Hääletuse toimumine on regulaarne, igakuine, ja hääletus toimub absoluutselt kõigi töötajate kohta igal hääletusel. Uute töötajate palkamise üle otsustab ettevõtte juhtkond, diktaatorlikult, lisatingimusega, et maha hääletatud töötajat ei või 2 aasta jooksul uuesti palgata ja 1. tööpäeva ning 1. hääletuse vahele peab jääma vähemalt 3 nädalat, et vast-palgatud inimene saaks ennast ülejäänud meeskonnale piisavalt põjalikult tutvustada ja firma siseprobleemidest mitteteadlikku inimest lihtsalt juhtkonna vastu olevast protestist kohe välja ei hääletataks ilma, et see vastpalgatud inimene üldse millegi halvaga hakkama oleks saanud. Seda kõike kirjutan kapitalistliku anarhistina, kes peab ainukeseks õigustatud supermaffia röövimsjõudluseks, "maksukoormuseks", 0% (NULL protsenti).

Tänan lugemast.

Comments are closed for this post