Droone õhku lennutava kahuri idee, versioon 0

No Comments

Kunagi, kui ma teismeline olin, 90-ndatel, oli mul üheks lemmik-mänguasjaks, mis paraku küll kunagi eriti kaua vastu ei pidanud ja mida mul tuli aeg-ajalt uuesti kingituseks lunida, selline ragulka-laadse, kummipaelaga, asjaga vertikaalselt üles lennutatav lennuk, millel oli plastmassist kere, maandudes kergesti purunevad, üles-lennutamise ajal kokku-volditud, vahtplastist tiivad. Üles-lendamise ajal hoidis õhuvool kokku-volditud tiibu koos, kuid kui lennuki kiirus muutus lennuki maksimumkõrgusse jõudes nulli-lähedaseks, tõmbasid väikesed vedrukesed kokkuvolditud tiivad lahti ja lennuk liugles alla nagu tavaline paber-õhulennuk, kuid seda umbes 30m kõrguselt ja tuulise ilmaga päris kaugele lennates.

Arvestades väikese drooni tavapäraselt suhteliselt aeglast lennu-kiirust ja akude/kütusepaakide mahu-piirangut, annaks antud ideed edasi arendada nii, et ragulka-laadse asja asemel oleks mõni vanamoodne, näiteks mõnest vanast tanki-kahurist ümber ehitatud, kahur. Droonil oleks õhuspüsimiseks väike bendsiinimootor, et mitte öelda, vesinikust elekrit tootev aku oleks küll ägedam, aga raskemini kätte-saadav ja kallim. Pärast aku/kütusepaagi pea-aegu-tühjaks saamist liugleks vaatlus-droon paber-õhu-lennuki laadselt kodubaasi tagasi. Kahuril oleks inimeste hirmutamise vältimiseks spiooni-filmidest tuntud püstoli-summuti laadne, kuid oluliselt suurem, summuti. Kahur oleks loomulikult elekroonilise tähe-vaatlus-teleskoobi kombel igas suunas kiirelt ja vabalt pööratav, välja arvatud elektromehhaaniliste, hõlbsalt käsitsi ümber tõstetavate, turva-piiretega määratud nurk poolkeras. Elektromehhaanilised piirded on juhuks, kui keegi peaks kahurisse sisse häkkima ja selle kellegi aknasse suunama.

Kui selline, väike, droonike veel üle värvida radari-signaali neelava värviga, nagu kunagi lennukitega väidetavalt tehti (oletan, et elekrit juhtiv, kuid suhteliselt suure takistusega, värv peaks radari-signaali poolt lennuki pindmises kihis, värvis, tekitatud voolu aktiivtakisti soenemise sarnaselt soojuseks muundama), siis võiks see väike droonike umbes 1km kõrgusel suhteliselt märkamatuks jääda ja seda nii maa pealt vaadates kui satelliitidelt ja teistelt droonidelt vaadates. Kui tal tiivad ka mõnest optiliselt läbipaistvast materalist, näiteks peegeldusi vältiva matt-pinnaga kilest, tehtud on ning kere konstruktsioon, mis peab kahurist-tulistamisele vastu pidama, koosneb millestki elektrit mitte-juhtivast, kuid tugevast ja kergest, siis hästi-varjestatud parda-elektroonika ja läbi-mõeldud andmete maale transportimise süsteemi korral võiks tegu olla tõsiselt efektiivse sõja-aja-vaatlus-seadmega. Ilusa ilmaga võiks selline droonike andmeid tagastada kodubaasi poole "laser-kaardikeppi vilgutades".

Igaks juhuks mainin, et siin artiklis toodud droonide kahuriga õhku-lennutamise idee ei ole üldse minu välja mõeldud, vaid pärineb ühest arvutimängust, kus elekrooniliselt juhitava granaadiheitjaga fosforgranaatide lennutamisele eelnevalt lennutati õhku langevarjuga kaamerake, mille reaalaja-pildi abil sai granaadiheitja operaator markeerida ära ülejäänud granaatide sihtmärgid. Ma ise ei viitsinud toda arvutimängu mängida, aga mulle meeldib YouTube'st arvutimänge kajastavaid videosid vaadata.

Siinne, umbes 15min ja pikemalt mõtlemata kokku klopsitud, artikkel on tegelikult inspireeritud juhtumist, mida kirjeldab järgnevalt tsiteeritud, minu poolt 2015_11_05 hommikul ära saadetud, kiri:

L.p. päästeteenistuse strateeg,

Praeguse kirja eesmärk on pakkuda "täna", 2015_11_05,
toimunud juhtumi põhjal välja lahendus, kuidas
päästeteenistuse töökvaliteeti oluliselt tõsta.

Lühidalt öeldes, märkasin varahommikul 6. korruse
rõdult kaugel suurt põlengut, helistasin 112,
mulle helistati tagasi, et tuletõrjujad ei leia
põlengu asukohta üles, mille peale pakkusin
välja, et tuletõrjujad tulevad minu maja-juurde,
rõdule ise vaatama ja pärast tuletõrjuja
rõdult lahkumist olid nad hädas asjaoluga,
et jah, on küll põleng, mida tuleb kustutama
minna, aga jube raske on aru saada, kus see
täpselt asub, sest see asus kuskil metsa-piirkonnas.

Ma ei tea, kuidas see asi neil edasi lahenes/laheneb.
Tõenäoliselt kulus või lausa kulub praeguse kirja
kirjutamise aegu, pärast minu kohtumist tuletõrjujatega
terve tuletõrje-masinatäie inimeste aega ja vaeva
tulekolde otsimisele ja seda ajastul, mil
väikeste ja odavate droonidega, mis ei pea isegi
militaar-droonid olema, saaks põlengu koordinaate
märksa kiiremini kindlaks teha. Rahaliselt ei ole
ju mõeldav iga väikese metsapõlengu üles leidmiseks
helikopteri-aega kulutada, et mitte öelda, isegi
kui helikopteri kütus ja amortisatsioon tasuta oleks,
on narr kulutada sellele veel piloodi, veel enam,
mitme piloodi, töö-aega. (Tõenäoliselt nad küll
naudivad lendamist baasis istumisest rohkem, aga
vaevalt, et nad seda sellisel kella-ajal teha eelistavad.)

Seega, mõttekas oleks tuletõrje-jaoskonnad varustada
vähemalt ühe drooniga. See ei pea olema ing-tingimata
nii kallis ja uhke nagu

    http://eli.ee/products/7/unmanned-aerial-system-swan-ii

umbes 40k€ eest müüb. Võibolla mõni militaar-õppustel
õhutõrjekahuriga puruks lastav droon, millele on kleeplindiga mõni
GPS-vastuvõtjat sisaldav, internetiühendusega, nutitelefon
külge kleebitud, on alguses, kompromiss-lahendusena,
katsetamiseks, piisav, et mitte öelda, antud ülesanne
oleks igati sobiv

    http://www.robotex.ee/

vabakava võistluseks, kuid mingi iseseisev võimekus õhust
ja odavalt põlengu-suitsu-pilvede allikate leidmiseks
võiks siiski 21. sajandi e-riigis igal tuletõrje-meeskonnal
eksisteerida. Kuskil päris metsa-vahel olles võib ehk
tuulevaikse ilmaga abi olla lausa laste mänguasjadest,
mida mobiiltelefoniga juhitakse, sest drooni saab puude
latvadest kõrgemale lennutada, et sellega siis vaadata,
kuhu ilmakaarde tossupilv ligikaudu jääb. Sama lugu, kui
puude asemel on vaatevälja varjavad majad.

Kui raha saamiseks on vaja kedagi hirmutada, siis võib
kasutada argumenti, et sõja ajal tekkivate metsapõlengute
kustutamine on oluline tsiviil-kaitse-ülesanne, mille jaoks
sõjaväel puudub varustus, kuid siis läheb ka tarvis infot,
et kus asuvad mürskude poolt loodud tulekolded.

Ja kui tahta veel väga musta huumoriga kirja lõpetada,
siis meenutan, et lisaks tuletõrjele peaks 24/7 valves
olema ka eesti kaitsevägi, mistõttu korrektne oleks, et
tuletõrjujad saaks päästekeskuse vahendusel mõne
nupuvajutusega tellida mõne piirkonna drooniga uurimise.
Lõppude-lõpuks peaks ju "roheliste mehikeste" saabumise
esmateavitused samuti jõudma pääste-keskuse telefonile,
et mitte öelda, kui ma Putin'i nahas oleks, siis ma
matkiks mafiajõuke, kes enne väike-linnas suurema
veretöö toime saatmist kõmmutavad maha kõik tuletõrjujad,
politseijaoskonna töötajad ja muud päästeteenistused.
Selle loo modernsem versioon siis oleks, et Venemaalt
stardivad mõned 400km laskekaugusega raketid päästeteenistuse
keskuse suunas, mis eesti kontekstis tähendab, et
päästeteenistuse keskusi peab külma-sõja-USA-stiilis
eestis olema rohkem kui üks, eri linnades, eelistatult
ka mõni varu-asukoht, mis ei pea olema salajane, aga
mis on täiesti mobiilne, omades lihtsalt head
internetiühendust, kuhu töötajad läpakatega sisse
saavad kolida, a la eesti-sisesed valgus-kaablid
on raadio-segajate tingimustes kriitilise tähtsusega
sidekanalid.


Lugemise eest tänades ja
loodetavasti abiks olles,
Martin.Vahi@softf1.com

P.S. Sõja-aja droonide elekroonika
peaks sarnaselt helikopterite elekroonikale
olema EMP-kindlad.

http://science.howstuffworks.com/e-bomb3.htm

++++++++++++++

Antud artikliga sarnaseid artikleid:

Ideas About Next Generation Weaponry, Episode 0

Ideas About Next Generation Weaponry, Episode 1

Comments are closed for this post