Poliitiline lõrin kombineeritult populaarteadusliku selgitusega, mis asjad on interpretaator, translaator ning kompilaator, episood 01

No Comments

Micro-summary in English

This blog post is almost all in Estonian, because it consists of a blog-post style letter that I wrote as 2 in 1 from the very start: it's an email and its a blog post. May be I'll re-write the less political part in English at some later date, but You probably won't miss the political rant at this email. The topics at the political part are that at the time, when The West "fears" the Chinese Huawei for its capability to interfere with the IT systems in The West, the Edward Snowden revelations show that the current(2019_02) GitHub owner, Microsoft, has intentionally placed a back door to Skype and that the Washington supermafia even has a social demand, a "law", that the U.S. tech companies must stay quiet about the malware and backdoors that have been added on the demands of the U.S. supermafia subsidiaries. The rest of the political rant is about the new "digital divide", where the population will be divided to two groups: those, who use counter-censorship measures, P2P networks, and those, who for various reasons, including, but not limited to, lack of monetarily free access to IT tech support, do not use counter-censorship software, the various counter-censorship P2P networks. I add some criticism about how the "e-Estonia" can get its act together, when it comes to robbing, "taxing", and applying censorship, but the bureaucracy of the globally famous "e-Estonia" is remarkably slow at reducing censorship and other forms of supermafia induced repressions.

The following drawing is added to this English summary for archival purposes. The drawing is part of the Estonian explanation about interpreters, tralslators, compilers.



Thank You for reading this summary.




The actual text in Estonian



Read, mis tsitaadis valge taustaga alale ära ei mahu, on tegelikult nähtavad kui liigutada ajaveebipostituse lõpu poole olevat tsitaadi valge ala liugurit. Võibolla tasub valge taustaga tsiteeritud teksti lugeda nii, et kopeerite-asetate selle teksti mõnda tekstitoimetisse ning loete sealt. Tänan.


Ennem, kui ma Peterburi venelaste loodud MPS'ist
kirjutan, annan populaarteadusliku selgituse teemal,
et mis asjad on interpretaator, kompilaator, translaator.
Üldidee nende kõigi kolme korral on, et
klassikalisel juhtumil muudetakse
programmikood, näiteks C++ kood või Java kood,
teisenduste abil "analüüsipuuks"


https://longterm.softf1.com/documentation_fragments/2019/Abstract_Syntax_Tree_id_est_AST/2019_02_10_Anal%C3%BC%C3%BCsipuu_ehk_Abstract_Syntax_Tree_Martin_Vahi_joonistus_01.jpeg

ja siis edasi toimetab programm tolle
analüüsipuu-nimelise andmestruktuuriga. Interpretaator on nagu
leierkast, mis mängib "sisse saadud nootide" peale muusikat.
Nootideks on analüüsipuu tipud ja ajateljeks (järgnevalt viidatud
videos olevaks perfokaardi-lindiks) on see üks suur tsükkel
start-positsioonilt katki lõigatult ja sirgeks painutatult.

    (Väga illustratiivne video. Selle video kommentaariumis
    on ka mu üks teine, inglise keelne, teema kohane
    kommentaar, mida soovitan alles pärast mu praeguse
    kirja läbilugemist lugeda. Video pealkiri:
    "Smooth Criminal on a music box thing The detail is insane!")
    https://www.youtube.com/watch?v=zSCKPA9OHgg
    (Noh, ja ütle veel, et musitseerimine ja tehnika ei sobi kokku,
    paganama hästi sobib!)


Seda suurt tsüklit läbitakse programmi algusest lõpuni jooksutamisel
vaid üks kord. Iga tippu (joonisel sinine lärakas) läbitakse
täpselt 2 korda: alguses puus alla poole liikudes ja pärast
sealt alt poolt tagasi üles naastes. Klassikalise programmeerimiskeele
tsükkel-laused (for, while, 42.times, jne.) on vaid oksad seal puus,
kusjuures leierkasti nootideks võib olla käskluse "tee häält PÖÖÖ" või
"liida A ja B" asemel ka
"keri noodilinti kohta X ja mängi sealt edasi". Klassikalises mõttes
funktsiooni/meetodi/protseduuri lõpus aga on alati noodiks käsk
"jätka nüüd sealt, kust Sa siia funktsiooni sisenesid".

Kui interpretaator on leierkast, mis mängib nootide peale muusikat
ja muusikanootideks võivad olla ka mitmesugused interpretaatori
realisatsiooni spetsiifilised tegevused, siis translaator
on interpretaator, mille "muusikamänguks" on programmikoodi
kirjutamine, tihtilugu mõnes teises keeles kui see,
millest translaatori nootide lähteallikaks olev "analüüsipuu"
genereeritud on, ning kompilaator on, lihtsustatult öeldult,
translaator, mille "häälitsetava muusika analoogiks" on masinkood,
mida riistvaras realiseeritud leierkast nimega "protsessor"
oma nootidena kasutada suudab. Praktikas koosnevad
kompilaatorid küll rohkemast kui ühest translaatorist,
mis on üksteise järgi ühendatud nii et ühe translaatori
väljund on teise translaatori sisend, aga see on
vaid tarkvara lihtsustamiseks/modulariseerimiseks kasutatav
tõõvõte/trikk/arendusmuster ("design pattern").

Nii palju siis sellest, et milleks seda asja
nimega "analüüsipuu" üldse tarvis läheb.
Programmikoodist analüüsipuu genereerimine on üks
päris raske ülesanne, mille peale nii mõnigi
inimene on lausa oma karjääri üles ehitanud.
Eestis on üks kõvim tegija selles valdkonnas
Tartu Ülikooli legendaarne õppejõud Ain Isotamm.

    http://kodu.ut.ee/~isotamm/

kuid välismaistest tegijatest on aktiivselt
selle teemaga tegelevatest inimestest tuntuim
ehk ANTLR autor, Terence Parr:

    https://www.antlr.org/

ja ajaloolise klassika kohta saab lugeda aadressilt

    http://www.compilertools.net/

kuigi, eraldi ära mainimist väärivad siin ka
vastavate analüüsipuu-generaatorite loendid
aadressidelt

    (Siin nimekirjas on muid kompnente ka,
    mitte ainult analüüsipuu-generaatorid.)
    https://en.wikipedia.org/wiki/Comparison_of_parser_generators

    (Vaid Java's realiseeritud projektid.)
    http://java-source.net/open-source/parser-generators

Ja nüüd siis, just sellist taustainfot kasutades,
tasub vaadata Peterburi venelaste JetBrains
töökollektiivis loodud geniaalset töövahendit
nimega MPS

    https://www.jetbrains.com/mps/

mille geniaalsus antud kontekstis
seisneb selles, et selle asemel, et näha
tekstist analüüsipuu genereerimisega meeletult vaeva,
on nad programmikoodi-faili formaadiks võtnud
tavalise tekstifaili asemel LibreOffice/Microsoft_Word
dokumentide stiilis komposiit-dokumendi, kuhu lisaks
programmikoodi tekstilisele osale salvestatakse
"Microsoft Wordi dokumendi piltide" asemel dokumendi
loomise käigus loodav analüüsipuu. Klassikalisel
juhtumil tekstist analüüsipuu genereerimisel
üritatakse sõna "või" tähendust lausetes
"Leib või ning tomatiga.", "Kass või koer?"
järeldada sõna "või" ümber olevate sõnade analüüsist.
MPS jätab kogu keeruka analüüsi, mille peale
nii mõnigi on teadusartikleid ja doktoritöögi kirjutanud,
täiesti ära ja küsib otse programmikoodi kirjutajalt,
et kumba ta sõna "või" all mõtleb, kas
"või" kui sidesõna või "või" kui toiduaine.
Selle idee põhjal on nad suutnud luua päris
ägeda koodi-toimeti, mille video-tutvustus asub

    ("MPS Projectional Editor")
    https://www.youtube.com/watch?v=iN2PflvXUqQ

Oletatavasti peaks sellega saama luua väga ägedaid
infosüsteemide andmesisestus-viisardeid ning
tarkvara konfiguratsiooni-andmete sisestuse viisardeid.
Teisest küljest, vähemalt tolle tutvustava video
põhjal NÄIVAD, ma täpselt ei tea, sellisel viisardil
tõenäoliselt eksisteerivat teoreetilised piirangud
stiilis, et kui MPS'iga loodav komposiitdokumendi
formaadis programmikood sisaldab ristküliku
külgede suuruste sisestust ja äriloogika ütleb,
et ristküliku pindala ei tohi olla negatiivne ega
suurem kui 42, siis MPS põhine viisard tõenäoliselt aksepteerib
sisestatavateks külgede pikkusteks arvupaare

    (99999999999;99999999)
    (42;2)
    (-99999,999999).

Lääne ja Ida vahelise võidurelvastumise kontekstis
vaadates on ikka päris jama, et maailma üks vingeimatest
tarkvara-toimetitest (IDE, Integrated Development Environment),
subjektiivselt arvan, et vingeim tarkvaratoimeti,
arendatakse Kremli klantsis, Peterburis. Hiinlaste
Huawei ees küll Läänes vähemalt propaganda kohaselt
värisetakse, aga selle peale ei mõtle
vähemalt Euroopa supermafioosode ringkondades küll keegi,
et USA supermafia käitub ise sama moodi, nõudes, et
firmad peavad Washingtoni supermafia nõudmisel tagauksi
panema ja tagaukse olemasolust vait olema ning et
Microsoft kui vaid oma rahahunnikule mõtlev psühhopaat-organisatsioon
ja uus GitHub'i omanik


https://blogs.microsoft.com/blog/2018/10/26/microsoft-completes-github-acquisition/
    (arhiivkoopia: https://archive.is/8KBv8 )

võib GitHub'ist alla laetavasse poetada pahavara ja
tarkvara-vigu sama moodi nagu ta tegi seda Skype korral:

    https://archive.is/h03nr
    (reklaame täis originaal-link:

https://www.theguardian.com/world/2013/jul/11/microsoft-nsa-collaboration-user-data
)

olles samal ajal loomulikult "vastavalt USA seadustele" vait.
Sama kehtib tegelikult SourceForge kohta. Alternatiiviks
on minule hetkel (2019_02_11) teada olevatest variantidest
enam-vähem vaid The Pirate Bay asutajate, peamiselt
rootslase Peter Sunde

    (Pealkiri on midagi muud kui sisu. Tegelt on see
     The Pirate Bay ajaloo kirjeldus Peter Sunde enda sõnade läbi.
    "Startup Grind Uppsala Hosted Peter Sunde (Pirate Bay)")
    https://www.youtube.com/watch?v=3MjCM1e87kA

poolt Pythonis kirjutatud

    https://zeronet.io/

P2P-võrgus olev GitHub'i analoog, "GitCenter", mida
iroonilisel kombel levitatakse ka GitHub'is:

    https://github.com/imachug/gitcenter

ZeroNet'i ja muude P2P-lahenduste fundamentaalne puudus,
mis tavakasutajad neist, sõltumata tarkvarast, eemal
hoiab, on see, et majutus tuleb inimestel ISE VÄLJA MAKSTA
ja seda mitte pelgalt panga-ülekande tegemisega, et siis
ilusti hooldatud küünte ja üliõhukese moe-röögatus-läpaka või nühvliga
kuskilt üle mobiilse interneti või kohviku-WiFi seda kasutda, vaid
just ise suhteliselt suuri andmemahte (võibolla ~50GiB, sõltub
kasutajast) pidevalt välja serveeriva arvuti töös hoidmise kaudu.
Võrguliiklusele saab erinevate meetoditega lõppkasutaja enda poolt
piire seada, mistõttu pidev võrguliikluse voolamine polegi
üldse nii väga probleemiks, kui just mingit
mitmemängija-onlain-3D-arvutimängu, kus viivitused/latentsus
tähtsad on, kuidagi ülinõudlikult ei mängi, aga kindlasti
on probleemiks pidev kõvaketta poole pöördumine andmekasutusmustri
korral, kus kõvaketta väga erinevatest piirkondadest P2P võrku
väikesi andmekilde serveeritakse. Seetõttu peamisel töö-arvutil
P2P-tarkvara jooksutamine tark mõte ei ole. Praktikas on
tavaline Raspberry Pi kombineeritult USB-kõvakettaga
P2P-võrkude tarkvara jooksutamiseks täiesti adkvaatne,
suurepärane, tingimusel, et ~100GiB suurusi faile alla
ei laeta, sest nende korral jääb pudelikaelaks mitte
Raspberry Pi ega internetiühendus, vaid just USB-kõvaketta
USB-ühendus ja seda põhjusel, et pärast alla laadimist on ju
toda ~100GiB suurust faili tarvis ka sealt USB-kõvakettalt
muudesse LAN-arvutitesse kopeerida. Aga tava-kasutaja
ei hakka kunagi omale mingeid Raspberry Pi-sid üles seadma
ja siis on see Raspberry Pi kah kättesaadav vaid
kodu-LAN'ist. Tulemus on, et kui "IT-naabripoiss" tasuta asja
üles ei sea, siis P2P-tarkvara ka tava-kasutaja kodu-LAN'i
ei teki ning selliste 9.00-17.00 lihttööd palgatööna rahulolevalt
tegevate inimeste korral või ka lihtsalt selliste inimeste korral,
kes eriti ei saa aru, milleks arvutid üldse peale
internetipanga, Facebook'i, eesti.ee, raamatupidamise ja
arvutimängude head võiksid olla, korral tekib ka
ka küsimus, et milleks seda P2P-tarkvaraga kaasnevat
jama üldse vaja on, küll Toompea ametlik lehekülg
ka LIHTSAMINI, tava-veebilehitsejaga, ütleb,
KUIDAS ELAMA PEAB ja MILLISED SÜNDMUSED ON UUDISED.

Arvan, et üks parameeter, mille järgi toimub tõeline
intellektuaalne KIHISTUMINE, niiöelda "digilõhe",
ongi just tsensuurivaba tarkvara kasutamine. On inimesed,
kes saavad vaba sisu valida ja lugeda ning siis on inimesed,
kes saavad vaadata vaid poliit-korrektset, tsenseeritud WWW-d,
mida vastavalt Eesti Elekroonilise Side seaduse §111 kohaselt
logitakse

    (2018. aasta kevadel saatis Õiguskantsler
    oma meneltuse tulemusena ministeeriumitele käsu see
    paragrahv sealt eemaldada, lausa kogu Elekroonilise Side Seadus
    põhjalikult "vältimatus korras" ümber teha, aga
    nagu mu üks tuttav riigiametnik ühest
    selle seadusega mitte tegelevast ministeeriumist
    mulle privaatvestluses ütles, võtab "tüüpiliselt"
    "seaduste" muutmine aega umbes 5 aastat. Igas tahes
    "vältimatu" muutmise peale reageeris kahest ministeeriumist
    vaid üks ja sedagi umbes 6 või enama kuulise hilinemisega ja
    seda mitte reaalse tegevusega, vaid ERR.ee sõnumiga, et
    "neil on kavatsus" Elekroonilise Side Seadust ümber tegema hakata.
    Sisuliselt, kui on vaja inimesi röövida ja represseerida,
    siis liiguvad asjad kiirelt, aga kui on vaja repressioone
    vähendada, siis "on kavatsus hakata tegelema" ja see "kavatsus"
    tekib kah umbes 8 kuud pärast Õiguskantsleri poolset
    karmimat käsku "seadus" täielikult ja põhajlikult ümber teha.
    Kusjuures Elekroonilise Side Seadus võiks ju
    "globaalse e-Riigi" jaoks ometigi tähtis tekst olla.)
    https://www.riigiteataja.ee/akt/122052018003?leiaKehtiv

Tsensuuripõhise "digilõhe" näiteks sobib ka spermafia
röövtegevuse seadmine prioriteedilt kõrgemale kui
inimeste vaba võimalus vabalt internetilehekülgi külastada:

    (See vana link kasiinode tsenseerimise teemal,
    mida olen varemgi Teile korduvalt saatnud.)
    https://longterm.softf1.com/biased_history/censorship_in_estonia/2014/

Kui "käibemaksukohuslaselt" nõutakse, et ta oma klientide
peale organitesse kaebaks juhul kui klient ostab ühes
kuus vähemalt 1k€ eest teenuseid/kaupu, siis on ju
moraalselt igati õigustatud, et internetiühenduste "kiiruste"
paranemise, kõvakettaruumi ja muu arvutustehnika odavnemise,
tingimustes saadetakse täis-automaatselt KÕIKIDE ostude
andmed supermafiale analüüsimiseks ning kui röövimine/maksustamine
"suurima hüve nimel" põhjendatud lausa määral, et
lausa labane interneti-tsensuur on aksepteeritav (see kasiinode juhtum),
siis järgmine etapp on "maksukäitumise kehtestamine"
viisil, et inimeste 24/7 tekst nende mobiiltelefonidest
saadetakse täis-automaatseks analüüsiks supermafia
rööv-ametisse, "Maksuametisse". Tehase-tööliste tüüpi
inimesi selline elu-korraldus ei morjenda. Lihafarmi
veiste elu on väga rahulik ja "sotsiaalselt kindlustatud":
talunik garanteerib neile talvel sooja lauda ja hea toidu,
vajadusel maksab kinni veterinaar-arsti teenusd ja kui
haiguse ravimine mis-iganes majanduslikel põhjustel
"põhjendatud ei ole", otsustab ka selle üle, millal
veis sureb, tapamajja läheb, millal "Haigekassa ravi kinni ei maksa".


https://www.err.ee/834215/lastefond-toetab-haruldast-haigust-podeva-tudruku-ravi-aasta-lopuni

Internetiajastu uhkele e-Riigile kohaselt saab
veiste intiim-andmeid nii müüa


https://www.err.ee/867518/sotsiaalministeerium-plaanib-andmemajanduse-riigifirma-loomist

kui ka niisama uuringuteks välja panna

    (Mulle kunagi saadetud link, mida osad mu praeguse
    e-kirja lugejad juba teavad. Korduvkasutan oma praegust kirja,
    kasutades seda mitte-kõige-avalikuma ajaveebipostitusena.)

https://web.archive.org/web/20190124005914/https://ekspress.delfi.ee/kuum/raseduse-kulg-ja-poetud-suguhaigus-rahvusarhiiv-tahab-koigi-eestlaste-terviseandmeid-miks?id=85085183

Eurythmics'il on nende lihaveiste tüüpi inimeste kohta
lausa klassikaks muutunud muusikapala olemas

    ("Eurythmics - Sweet Dreams (Are Made Of This) (Official Video)")
    https://www.youtube.com/watch?v=qeMFqkcPYcg

    (Moderne versioon sellest loost.)
    https://www.youtube.com/watch?v=cEFKfuI00sk

kuid mina arvan, et keegi meist ei sünni siia ilma
targana ja kui kogu tegevus selle järgi ära optimeerida,
et las lihaveised lähevadki võimalikult kähku tapamajja,
vähemalt nad ei jõua mind segada, siis lähevad sinna
tapamajja ka need, kes on lihaveised pelgalt puuduliku
õppevõimaluse tõttu. Õppevõimaluse all ma ei mõtle siin
vaid formaalset haridust vaid üldist sattumist sellisesse
keskkonda, kus on võimalik lihaveise mõttelaad maha jätta.
Laie masse ja muidu ahvikarja loomulikult mõttevõimeliseks,
koostöövõimeliseks(vähemalt koostööpartnerite suhtes mitteparasiitseks)
ei muuda, aga tähtis ongi need paar üksikut, umbes nagu

    (Filmiklassika "Matrx" filmist, kus tuleb
    2 kapsli vahel valida.)
    https://www.youtube.com/watch?v=zQ1_IbFFbzA

Ühtlasi kahtlustan, et tõenäoliselt toimiv elukorraldusmudel
on selline, kus lihaveised tegelevad üksteisega, peavad
sõdu, tegelevad muu jamaga, ning kogu selle möllu varjus
siis mitte-lihaveised tegutsevad omaette, TINGIMUSEL ET
neil mitte-lihaveistel on FÜÜSILISELT võimalik piisavalt
privaatselt tegutseda, a la mingi
STASI/KAPO/KGB/FSB/SUPO/SÄPO/FBI/Maksuamet/KRIPO/jne
ei suuda tegevust mingi läbiotsimisega ja "konfiskeerimisega"
takistada ja sõjategevus kinnisvara ei hävita.
2. Maailmasõja tingimustes selline elukorraldus
ei oleks läbi läinud aga NSV-Liidu aegse sidetehnika tingimustes
oli see ju täitsa võimalik, tingimusel, et sooviti vaid
Moskva supermafiale aksepteeritavaid teemasid, näiteks
osasid matemaatika harusid või füüsikat või keemiat, õppida.
Ega ma täpselt ei tea, aga see on idee.

Pärast seda, kui "lihaveised" robotite ja muu automaatika poolt
välja vahetatakse, nõnda, et ainukesed, kelle
seljas parasiteerida, on mitte-lihaveised, läheb
igas tahes "põnevaks".

    https://www.youtube.com/watch?v=wk7bHsIikJU

Tänan (kõiki selle kirja lugejaid) lugemast.

Comments are closed for this post