Selgitus, miks New York'i kesklinn on "Lollideküla"

No Comments

Arutelu dominant seisneb üüri-hinnas, New York'i kesklinna ümbritseva piirkonna linna-planeeringus, globaalsetes kaupade/teenuste hindades. Antud arutelu kehtib väiksemas mastaabis ka Londoni ja Tallinna kesklinnade kohta. Kui odavama otsa üüri-hind 2015. aasta New York'is on "keskmiselt" 100€/m^3, piltlikumalt öeldes, nõuka-aegse Tallinna korteri suuruse korteri kuuüür on odavaimal juhul ~5000$ ja seda mitte vaid interneti-andmetel, vaid tean seda ka tuttava-tuttava isiklike tähelepanekute põhjal, siis kujutate ette, milline Teie käive peab olema, kui Te soovite pidada väikest, tavalist, toidu-poodi või kohvikut. Kohviku teenuste hinda saab veel ehk tõsta, aga riide-poe, toidupoe, hindu globaalse majanduse tingimustes ju väga palju ei tõsta, mistõttu raha tuleb teenida tagasi suurema müügimahuga. Suurem müügi-maht eeldab suuremat kogust kauba-transporti, nii kauba poodi toomisel kui ka hiljem, klientide poolt, poest ära tassimisel. Selleks, et see efektiivselt toimiks, on vaja head transpordi infrastruktuuri, mida, kui uurite Google Street view'd ja surfite internetis, New York'i kesk-linnas, pigem üheski kesk-linnas, tegelikult suurte kauba-vedude korraldamiseks ei ole. Illustratsiooniks võite omale ette kujutada mõne Tallinna kaubanduskeskuse koos hiigelsuure parklaga ja siis mõtiskleda, kuidas selline asi mahuks Tallinna vanalinna või Londoni kesklinna või Helsinki kesklinna.

Mis puutub mõttekäiku, et New York ongi koht vaid pankadele, kindlustus-seltsidele, interneti-äridele, kes suudavad oma äri hästi skaleerida ja ei vajagi olukorda, kus nende kliendid füüsiliselt neil "kontoris külas" käivad, siis seda tüüpi äride korral kerkib kohe esile küsimus, et kui nende kliendid kasutavad nende äride teenuseid nii kui nii vaid üle interneti, ostes/müües aktsiaid üle interneti, kandes raha ühelt kontolt teisele internetipangas, esitades kindlustusele taotlusi/avaldusi üle interneti, siis miks peaks kontori üürima ropp-kallilst piirkonnast, kuhu pääsemiseks tuleb seal kontoris töötavatel inimestel igapäevaselt kulutada arvestatav aeg transpordile, auto või metroo või bussiga sõitmisele? Transpordile kulutatava aja küsimus oleks nende linna-osade korral tõsine küsimus isegi siis, kui sealne "üür" sõna otseses mõttes null (0) oleks. Ettekandes pealkirjaga "It's the Economy: The Importance of the New York City Economy to the Resilience of America", mida soovitan kindlasti pärast praeguse teksti läbi lugemist vaadata, väidetakse, et alla 100k$ aastapalgaga ei ole võimalik New York'is elementaarselt toime tulla ja räägitakse heldimusega juttu, "Õnneks leidub mõnes New York'i piirkonnas ODAVAID üüripindu, mille üür jääb alla 100€/m^3." Nüüd, kujutate ette, et Te peaksite sellistes tingimustes oma väikest, globaalset, ärikest pidama, milliseid hindu Te peaksite oma teenuse eest küsima, et ots-otsaga kokku tulla ja kui ebakonkurentsivõimeliseks muutub Teie toote hind nii ropp-kallite teenus-hindadega piirkonnast oma kauba eksportimisel. Meremehed saavad veel ehk oma laeva toidu-varu mõnest odavamast sadamast osta, lõunastades laeval, aga veokijuhid ning sadama-töölised peavad New York'i hinna-tasemega hakkama saama ja küsima oma teenuste eest New York'i hindu. Kui nüüd siia lisada veel transpordivõrgustiku ebaefektiivsus, vilets linna-planeerimine, siis see pilt just ilus ei ole. Eelnevalt viidatud ettekandes väideti, et New York'i ja teda ümbritseva metropoli eksport on ligikaudu 13% piirkonna GDP'st, mis pidavat olema oluliselt väiksem kui Saksamaal, Jaapanil, jne. Veelkord, soovitan antud artikli lugemise järel ettekanne läbi vaadata.

Mõneti sarnast pilti saab tegelikult näha Ränioru kinnisvara-hindade ja elatustaseme korral. Kui vaatate Google Street-view'ga Räni-oru rikkurite linnaosa tänavapilti, siis Tallinna Nõmme, Pirita, Viimsi näevad küll kohati paremad välja. Ferrari maksumus võrreldes kinnisvara maksumusega on neil küll odavam kui "keskmisel eestlasel", kuid küsimus on ka selles, et kas eelistada majanduslikult kättesaadavat ABC-d või Ferrarisid ning mida tuleb teha selleks, et toda ABC-d kätte saada.

Üks asi, mida niiöelda tava-ameeriklastelt kindlasti õppida tasub, on rahvast tuimalt teerulliga üle sõitva valitsuse tingimustes toimuv "käiste üles käärimine" ning seda mitte nende plakatitega vehkivate ja koledalt röökivate inimeste eeskujul, vaid mitte-tulunduslike projektide organisaatorite eeskujul. Näited otsite ehk internetist ise, kuid antud kategooriasse sobitub, minu silmis, ka tehnoloogia arendusele keskendunud, raha mitte-teenivate, idu-firmade rahastamise kultuur, kusjuures, kui vaadata summasid, mida nad seal igapäevasele elule kulutavad, siis need idu-firmadele antavad summad protsendina nii väga suured ei tundugi. Õppetund sellest tähelepanekust on, et kui eestis oldaks nõus siinsete raha-summade kontekstis minimaalselt sarnane protsent tuimalt tehnoloogia-arendusse investeerima, polekski ehk võibolla neid välis-investoreid nii palju vaja. Küsimus on rohkem kultuuris kui raha-puuduses. Konkreetsemalt rääkides, kui ametnik teenib ~1500€/kuus neto, siis sellest 200€/kuus mõnele hullule projektile kulutada, naabrite/sõpradega rahad kokku panna ja nädalavahetustel "garaažis" mõni prototüüp ära teha, on ju rahaliselt igati jõukohane, vaid kätte-võtmise asi. Mõnikord mõnes kohvikus seltskonnaga "projekti-koosoleku" pidamine ei ole ju ka kuigivõrd ülejõu käiv. Edasi võite mõelda näiteks Eesti militaartööstuse peale ning võibolla polegi alati tarvis Räniorgu kolida, nagu mõned mõnikord soovitavad. :-)



Tänan lugemast. :-)

P.S. Nagu ma ühe uus.minut.ee's artikli kommentaariumis kirjutasin, on Venemaa täielik mülgas ja aina hullemaks läheb, millest võib järeldada, et kui erandid kõrvale jätta, siis ega nad seal sõjast tulenevast majanduslikust ning inimelude kaotustes väljenduvast kahjust hooli, ei Kremlis ega Venemaa rohujuure tasandil. Asi taandub jälle ära vaid kultuurile.



++++++++++++++++++++++++++++++
Täiendus kuupäeval 2016_01_30

Tuleb välja (arhiivkoopia), et 2016. aastal on New York'i linnas kinnisvaramaks üle 10% kinnisvara maksumusest. Selle maksavad tavaüüri alamosana kinni loomulikult rentnikud, mis omakorda tähendab, et peab olema täielik idioot või natukene deliiriumis või rahapõletamise tujus, et teatri-gruppidelt näidendeid just New York'is vaatamas käia kui võib sama teenust nautida ka viisil, et ei pea oma piletirahaga üüratuid kinnisvaramakse kinni maksma.

Comments are closed for this post